Raul Volmer

Tartu poiss, kes on Harald Osjametsa juhendamisel jõudnud välja meeste klassi. Teda võib nimetada jalgrattaklubi Peloton esimeseks kasvandikuks, kes on jõudnud noortest täiskasvanute sekka. Tuleviku...
  • Raul Volmer

    Tartu poiss, kes on Harald Osjametsa juhendamisel jõudnud välja meeste klassi. Teda võib nimetada jalgrattaklubi Peloton esimeseks kasvandikuks, kes on jõudnud noortest täiskasvanute sekka. Tuleviku...
  • Kristjan Oolo

    Alles mõned aastad tagasi suusad ratta vastu vahetanud Tartust pärit noormees on teinud kiire arengu ning teda kardavad finishis juba kõik kohalikud tegijad. Endise suusasprinterina teatud, nüüd ka ...
  • Silver Schultz

    Vändrast pidi saelaudu tulema kõvasti, samuti ka rattureid. Pole küll veel profiks saanud nagu ta vanemad lapsepõlve treeningkaaslased Kangert ja Taaramäe, aga pole ka tema aeg kaugel .Enamus hooaja...
  • Kristian Neemela

    Kristian on Jõgevamaalt Luualt pärit noormees, kes alustas treeninguid Vooremaa Centrumis Kaido Kriidi käe all. Eelmisel aastal pääses ta juba juuniorite Eesti koondist esindama rahvusvahelistele sõ...
  • Allar Karu

    Tallinna Kesklinnast sirgunud rattamees on sõitnud Eesti ainukese profimeeskonna Kalev Chocolate ridades ning hetkel teeb sporti töö kõrvalt. Tuntud hea sõidu nägemuse poolest ja ükski jooksikute gr...
  • Mihkel Ronimois

    Viljandimaa mees tuli 2011 aastal Eesti meistriks U23 vanusegrupis ning sellega kasvasid ka ambitsioonid ja isu. Tartu Ülikoolis õppiv noormees jagas oma aega õpingute kõrvalt ka võistlemisele Prant...

Uudised

07.03.2013

Andrus Aug räägib oma rattatee algusest

Rattaklubis Peloton tähtsamatel võistlustel spordidirektori rollis olev endine profirattur Andrus Aug räägib 1.Jõgeva Rattaralli lehel, kuidas sai alguse tema rattatee.

 

Olen pärit Jõgevalt. Jõgeva linnas sel perioodil rattaspordiga keegi ei tegelenud ja nii oli kodule lähim treeninggrupp 10 km kaugusel asuvas Kuremaa alevikus. Alustasin 12. aastaselt Ardi Väljaaru juhendamisel. Tõukeks sai koos isaga aasta varem läbitud Tartu Rattaralli, mille me läbisime toona üle saja aasta vanuse Riias valmistatud tandemiga. Pilt sellest, kuidas astusin esimest korda Kuremaa rattabaasi, on siiani silme ees. Ühiselamu keldris olevas ruumis oli konksude otsas rippumas kümmekond vana sara, peal veel aimatavaid värvijäänuseid aegadest, kui need rattad uuena kellelegi rõõmu valmistasid. 

 

Olin varem käinud maadlustrennis ja kergejõustikus, sarjas 10 olümpiastarti sprindis õnnestus joosta isegi päeva aeg ja osaleda finaalis. Väiksesse rattabaasi sisenedes oli  tunne nagu oleksin astunud pühasse kabelisse. Tundsin kohe, et olen õiges kohas. Esimestest rattatrennidest laibana koju jõudes sain aru, et siin nalja ei mõisteta. Olin ainukesena Jõgevalt ja pidin tuleku, minekuga 20km treenigutele veel lisama. Suvel läks see rattaga libedalt, aga kehva bussiühenduse tõttu pidi talvel vahel ka mõned korrad jala koju kõmpima.

 

Enne N. Liidu juunioride koondisse jõudmist olin kuulnud hirmutavaid jutte sealsetest treeningmahtudest, aga seedisin need siiski üsna ilusti ära. "Süüdlane" oli selles  treener A. Väljaaru, kes tegeles meiega suurest entusiasmist, väga heas sportlikus vormis oli ta ka ise alati treeningutel osaleja. Need harvad korrad, kui  ta saatis meid omapäi trenni, nautisime pigem Kuremaa järve rannamõnusid. Olime sõidupükstelt selleks isegi naha eemaldanud, et püksid kiiremini kuivaksid. Tagantjärele mõeldes oli väike viilimine, et ületreenitust vältida hea mõte, pükstelt naha harutamine mitte.

 

Noorpõlve treeningutest Jõgevamaal on ehk eredamalt meelde jäänud intsident, kui Jõgevalt trenni minnes Mutso ristis "kiirendas" mulle sobivas tempos üks veoauto, kuna selle aja kastikad väga üle 70 kiirust ei arendanud, siis oli vahel väga sobiv nii haljaavaga baasi jõuda. Kui kiirus oli üleval, panin täiega auto taga märkamata jäänud löökauku. Kukkumisest mind päästsid siis lenksu pealt tulevad kõrid, millest lenksu peal kõhuli olles õnnestus veel kinni krabada ja püsti jääda. Sõitsin kogu trenni teistega veel kaasa nii, et mõlema velje ja kummi vahelt võis paar näppu läbi pista, koju minna nii siiski ei julgenud. Esimene aasta trennis arvasin, et oskan juba jooksud sirgeks rihtida, jäin üksi baasi ja üritasin sepikust saia teha. Olukord aga läks nii hulluks, et rattad ei käinud enam üldse raami vahelt läbi. Mõistus sai lõpuks otsa, võtsin ratta õlale ja hakkasin koju minema, mõned korrad ka üle põldude lõigates. Lõpuks, kui keskööl koju jõudsin, olid kingaklotsid vajunud läbi talla sissepoole ning paar päeva ma siis ratast näha ei tahtnud.

 

Minu jaoks on Jõgeva teed ja maastik ka hiljem olnud rattaga sõites kõvaks nostalgialaksuks. Vahel tuleb meelde, kuidas mõni tõus võis nii raske olla, et  sai sealt üles ainult püsti pedaalidel ja kõvasti punnides. Kuremaa terviseraja suusaradadel käin aga suusahundust elukaaslasega siiani sõitmas. Varem pidime ise rajad sisse sõitma, aga praegu on see super hästi hooldatud ! 5+.

 

Jõgeva Rattaralli tuleb kindlasti põnev sõit.  Kohati kitsad teelõigud ja samal ajal Eesti mõistes mägine maastik esitab korraliku väljakutse just eelkõige neile spotlastele, kes on stardis võidumõtetega. Vaikselt tsillides on aga Vooremaa vaated lihtsalt võrratud.

 

Klubid ja koondised, kus olen sõitnud:

 
1986-1987 Eesti noorte koondis 
1988-1989 N. Liidu juunioride koondis
1991 Norra amatöör klubis
1992 Prantsuse tipp amatöörklubis
1993 Eesti koondisega Euroopas
1994 Horvaatia amatöörklubis
1995 Prantsuse amatöörklubid
1996-2000 Soomes Turu klubis (mõnel aastal korralik rahvusvaheline võistluskalender)
2001 Amore&Vita, Itaalia  profitiim
2002 De Nardi, Itaalia profitiim
2003 De Nardi-Colpack, Itaalia profitiim
2004 Domina Vacanse, Itaalia profitiim
2005 Fassa Bortolo, Itaali profitiim
2006 Aqua e Sapone, Itaalia profitiim
2007 Ceramica Flaminia, Itaalia profitiim
2008 Arcticu Spordiklubi, Eesti

 

allikas: www.jogevarattaralli.ee

Andrus vasakult teine